Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Nii võiks ma õelda oma eelmise postituse kohta. Lihtsalt juhtus nii, et see sai sinna kuhu sai.
Tegelikult tahtsin ma Kõpu külade päevast rääkida. Päev oli vahva. Ilm oli küll tuline ja hommikul tegi mitu raksu äkkvhma (just nii võiks seda kirjeldada, sest kui päike paistab ja äkki sahmakas vett taevast alla tuleb, siis see ju on äkkvihm).
Võtsime kaasa kübaradaami Alja ja olime Liiaga platsis üsna täpselt avamise ajaks. Nii kui oma asjad laiali laotasime läks ka töötuba lahti. Osutusime nii populaarseks, et head kalasuppi, mida osalejatele pakuti, sõime kiirustades ja täis suuga töötuba edasi juhendades. Ka venis päev pooleteist tunni võrra pikemaks kui algselt planeeritud.
Aga viimase üle me üldse ei nurise. Nimelt tuli laagriseltskond Elsa õe eestvedamisel meie juurde toimetama ja kuna tegu on äärmiselt tublide ja töökate lastega, siis oleks lausa kurjast olnud kui töö pooleli oleks jäänud.
Ja Elsa käis tere ütlemas :) Kõlan vist kulunult, aga kui oled kaua aega lugenud teise inimese veebipäevikut ja siis reaalis kohtud, on tunne nagu kohtuks vana tuttavaga. Muide, pisike piiga Mona on vist oma ema käsitöögeenid pärinud, sest tütarlaps oli kindlalt otsustanud nõelavilti proovida ja ta üsna täpselt teadis, mida teha :)
Igatahes oli jälle üks tore töötuba.

Aga veidi kurvastavast poolest ka. Olen nüüd mitu päeva mõeldnud, kas ja kui siis kus õelda, mida ma arvan. Aga täna Kõpust tagasi tulles ja vaadates neid kivikirju seal tee ääres, tundsin et ei saa mitte vait olla.
See komme kividest oma nimesid kirjutada oli ka kaheksakümnendatel, kui meie teise poolsaare, Tahkuna, alguses oli turismibaas Malvaste. Seal suvitasid naabervabariikide turistid, kes siis teel randa oma nimesid "jäädvustasid". Nüüd, mõni aasta tagasi ärkas äkki see komme taas, sedakorda siis Kõpu poolsaarel ja üldse mitte "välis"turistide poolt äratatuna. Nii on armsad sambla ja madala taimestikuga teeperved kaetud tobedate tekstidega. No milleks, tahaks küsida?
Minu arvates ei erine see kuidagi sellest, kui ma läheksin Piusa koobastesse ja kraabiksin sinna oma nime, või kirjutaksin markeriga mõne bussipeatuse seinale, et olin siin või kui noa abil mõni puu mu nime kandma hakkaks jne. Neid inimesi, kes sinna endast sellisel moel märgi jätavad peame me ju suht harimatuteks. Aga Hiiumaal sobib teetammi kivikestest (mis kivikestest, lausa suurtest kividest) oma nimi tee serva jätta. Mhmm...
Kevadel arvas üks meie loodussõbrast giid, et ehk peaks rehadega loodusele tema õigema näo tagasi andma. Mina oleksin läinud, kui aktsioon oleks välja kuulutatud. Aga ehk järgmisel aastal tehakse see ära.
Põhjus, miks ma sellest räägin, peitub tegelikult Isetegijate kokkutuleku järelkajades, kus sarnase tegevuse peale kõlanud hurraa-hüüetes. Te ärge võtke seda isiklikult, aga mina kohalikuna tõepoolest leian, et see ei ole kiiduväärt tegevus! Ma olin tiba pettunud, leides et käsitööd ja loodust austavad inimesed nii tegid... Palun ärge enam nii tehke.